Olemise lugu

Jaaniko - jaaniko!!! 22. juuni 2007



Eelmisel aastal oli meie perel hästi vahva jaanipäev Valgamaal. Olime isa perega mõnusalt aega veetmas. Sai tehtud palju pilte ja juhtus naljakaid seiku.

Isa peab mesilasi. Jah, neid tegelasi, kes seal ülal päises poseerimas on. Kuna juba maale sai mindud ja meie pere polnud kunagi meevõttu näinud, siis korraldas isa sel päeval meevõtu. Kohale tuli võrkkübaraga vanaonu, kes tossutas usinasti meetarude juures ja tassis kastidega suuri kärgesid sauna, kus mett vurritasime. No minu agar mees ei saanud ju vanal mehel lasta rassida! Kohe appi! Ei tema karda meil vett ega tuld. Ammugi siis mesilasi. Sel päeval olid aga need pisikesed magusatootjad eriti kurjas meeleolus. Lendasid õue peal õelalt ringi ja nii mõnigi maandus just juustes ja pinises kurjasti. Vurritamine võttis vanaemal aega, aga meie issi sai selle tähtsa töö ka korraks ära proovida:

Siis patseeris ta meil tähtsalt õue peal ringi, kui äkki rapsas peast mesilinnu, aga nõnda, et see kuriloom kuidagi püksivärvli vahele end kinnitas... Edasine oli juba nagu filmis, mees tormas aita ja edasi nägime ülihelikiirusel pükste jalast võtmist ja edasi-tagasi vilkuvat valget taguotsa. Aga õnn, mis õnn, kiirel tegutsemisel oli tulemust, sutsakat ära ei saanud!
Mina muidugi kõkutasin, et ja-jaa, minule ei tule, näed, ükski ligi. Läks mõni aeg mööda ja piuh! oli puusal suts käes! Küll oli kibe!
Sel õhtul lendas kahjuks üks pere minema. Oli nagu must vihmapilv kobaras kaseladvas.
Kuid mesi sai võetud ja vurritatudki.



Meistrimoor käis õuemööda ringi ja peenarde vahelt leidis sõbra konnakese. Palja käega ta ei julend teda pihku võtta, aga imeruttu sai võluvanaisalt ( nii nimetab ta mu isa - oma vanaisa ) kindad ja juba ta tuli - EMME! näe, minul on konn!
Ja käis nagu uni - võtame ta koju... Paluun! Emme! Issi! Kuid lõpuks sai selgitatud, et konna kodu on ikka siin ja siia ta jääb. Lähme parem aia taha maasikaid vaatama. Nõus! Enne, kui ahvatlevad marjad suhu tee leidsid, sain neid kõhuli pildistatud:


Mulle meeldib isa juures maal! Mõnus! Loodus ja palju jäädvustmist. Heast seltskonnast rääkimata

ARMASTAB!

Nii andis veel õide puhkemata karikakar meile teada
Ja kibuvitsapõõsas lisas veel omapoolse - no nii jaaniõhtul - teie kaks, täpselt nagu meie. Kui tahan, olen okastega roos. Kui tahan, seisan truult su kõrval ja olen toeks:


Ja siin oli 2006 aasta jaanitule algus - Meistrimoor issiga tähtsat ülesannet täitmas:


Sel aastal on meie pere jaoks üsna väike ettevõtmine midagi ise korraldada. Aga teile soovin JAANIPÄEVAKS mõnusat äraolemist! Otsige armastust, jaaniussikesi ja punuge 7 erinevast lillesordist pähe pärjake, mille võib pärast ära kuivatada ja jõulukuuse alla panna...

Heh!
Ja seda kõike soovin Teile otse loomulikult mina, LaanteLaps, kogu südamest!



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: