See päev on tegelikult põnev päev. Igal aastal küll pisut oma olemuselt sarnane, kuid see on teinud selle veelgi armsamaks.
Mida ma sel päeval kõige rohkem armastan?
Tavaliselt on olnud minu sünnipäevaks lumi maas. Seda mõnusat talutavat Eestimaa külma ja langevaid lumehelbeid armastan ma üle kõige. Eriti sünnipäeval :) Olgu, kliimamuutused maailmas on paratamatud, mulle meeldib ka sügisene raju vihm, mis vastu aknaplekki klõbistades omamoodi muusikat teeb.
Ma armastan üle kõige meie kodus üldse sünnipäevade hommikuid. Pere tegutseb nõudeklõbinal õhinal köögis. Uni läinud, ootad sa, millal sind üles laulma tullakse. Vähkred ja vähkred. Eriti veel siis, kui sinu jaoks tehakse hommikul maailma parim kohv, mis otse loomulikult enne su äratamist valmis saab, mille hurmav lõhn su unepurusesse ninna tungib. Siis on kuulda tulede kustutamist ja nii nad tulevad, mu kõige kallimad, küünlasäras tort kõige ees ja ise riburadapidi järgi, vahel lauldes, vahel lihtsalt õrnalt äratuspai tehes. See on armas hetk, mis südant liigutab. Kui oleks sentimeetririhm, siis mõõdaks isegi ära, kui palju. Aga südamemõõdikuid pole keegi veel välja mõelnud.
Ma armastan sel päeval lasta särada oma perel. Nii armas on kuulata, kuidas nad just sinule kinki otsisid või just sinule mõeldes laua katsid või just sinule mõeldes midagi erakordset põnevat tegid. Ma armastan seda kuulata. Nii - nii põnev on jälgida iga pisematki miimilist liigutust nende nägudes, jutustamas kogu oma lugu.
Ma armastan sel päeval oma teismelise tütre kaoses olevat tuba ja tema tavatult imelisi lausejuppe:"Ma kohe teen!", "Kas PRAEGU pean koeraga minema?", "Juba teen!", "Mhmhhh!". Need on nii igapäevaselt armsad ja viivad mu suu alati muigele.
Ma armastan selle pisikese uue olendi, minu Keisri, lalinat ja tema pisikesi käsi, mis nõuavad sülle võtmist. Ma armastan seda naeru ja nuttu ja kõige selle armas-tähtsa päeva juures seda tavalist rutiini, mis lapsega seondub.
Ma armastan oma sõpru ja nende mõtteid. Siin on Liina. Juba täna käis ta perega mind meeles pidamas. Ma armastan Liina kainet mõtlemist selles virr-varrilises maailmas. Ma armastan tema vaikset tegutsemist ja tema paljuütlevaid silmi. Just silmad on need, mis kogu loo võivad ära jutustada. Ma armastan seda vahetut olemist ja tunnet, mis koos olles tekib. Neid suts!, telefonikõnesid. Neid tead - mis - eile - juhtus jutte ja ühist tunnet midagi ära teha. Nii maal kui linnas. Unistusteski.
Ma armastan ka teda. Tema on Kaie. Nii mitmedki kilod koos söödud soola on meid vahvasti ühele pudrupaja lainele suunanud. Koos on läbi käidud tulest, veest ja vasktorudest. Ma armastan neid ühiselt lauldud laule. Ma armastan neid nõiaväel mööduvaid tunde, mis tähtsaid ja põnevaid jutte jutustades külma teetassi taga kaovad... Kuigi elu viib vahel mõned sõbrad sinust kaugemale, ei tohi sellest end heituda lasta ;)
Pildid internetist.
Ma armastan oma tantsurühma ja enda juhatatud klassi lapsi. Noh, mis lapsed nad enam on. Tänaseks on nad śikid noored naised ja mehed. Ma armastan neid siiraid ja säravaid silmapaare, kes igal mu sünnipäeva õhtul ukse taga reas seisid, et teed ja torti tulla maitsma. Ma armastan nende teistmoodi nalju ja põnevaid jutte a la maalt ja merelt. Ma armastan nende ülikõrget mõtlemist ja tahet olla minuga sel vahval päeval.
Tegelikult on sel päeval veel mustmiljon pisikest asja, mida ma armastan...
Aga kõige rohkem armastan ma seda tunnet, et ma saan olla ja elada just selles ajas ja siin, pisikeses Eestimaa kõige puhtamas linnas Haapsalus!