Tänane öö oli peretütrele kui põrgupiin, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Ikka ja jälle silmi kinni pigistades kiskus kõht krampi ja pidi oksendama. Niimoodi lausa 10 - 20 minutiliste vahedega kuni hommik saabus. 

Hommik on tavaliselt õhtust ja muidugi ka ööst targem, no kohe peajagu. Siis on ka haigemajas rohkem päid tööl ja otsused nobedamad tulema. Arstitädi käsul viidi peretütar haigemajja.

                                                                                                          Pilt internetist. 

Siis alles hakkasid tunnid aeglaselt liikuma. Ikka nagu kiuste. Väikevend oli emmega kodus ja toimetas. Emme mõtted olid vaid peretütrel. 

Kell kukkus ja otsus saabus. Lõikuse otsus. Jäi vaid oodata, mil peretütar oma haigetuppa toimetataks. Väikevend magab päevaund, õeke narkoosiund. Emme silus pead mõlemal. Emme on nagu haldjas, jõuab igale poole.

Haigemajas valge kitliga tark tädi teatas emmele:" Kõik on hjäästi. Taavaliine piimesol!". Naeratades astusid mõlemad oma teed. Tädi oma toimetuste juurde. Emme kodu poole, et õhtul taas peretütre juurde naasta.

Loodame, et lund jagub veel mitmeks kuuks. Emme tahab koos väikevenna ja peretütrega Lossipargi kelgumäest alla lasta.