Olemise lugu

Tikin ja harutan, värvin ja kustutan 17. oktoober 2009

Nii on esimese kursuse õpilase elu.

Kuda sa siis veel õpid, kui mitte harutades ja harutades ja kustutades ja mõttes pobisedes, et see on vahel ebaõiglane. Aga tulemusrikas ;)

 

Kui sa ühel hetkel saad diplomeeritud tekstiilimeistriks, siis ehk lastakse sind muuseumis mõne väärtusliku ja vana asja juurde. Noh, hea, kui lähedalegi saad. Vana asja katsumine kindaga oleks vast jumala õnnistus :)

 

Kuhu ma selle jutuga tüürin? Et kui sa saad muuseumis kätte näiteks vana rahvariide seelikukanga, siis et seda kodus ise telgedel kududa on vaja sul õigeid värve, milline see kangas olema peab. Haarad aga värvid ja hakkad joonistama, nii nagu mina koolis. See on põnev otsimine.

 

 

Minu töö on poolik, nagu näha, tuleb värve kirgastada. Aga peaaegu juba selline, et õiged toonid nagu oleks käes. Ehk vesivärvid saavad nüüd paberil särada!

 

                      

 

Triibustik tuleb millimeetri täpsusega mõõta ja joonistada. Sellise pisitillukese töö tegemiseks kulub tunde. Aga on maru põnev!

 

 

Tikkimisest pean ma sama palju lugu nagu pliiatsitega mängimisest ehk et see on mulle päris mokkamööda. Kuigi, tikkimises pole ma suurem asi käpp - eks rohkem oli alguses harutamist kui ma arvatagi oskasin.

 

Esimeseks tööks on nõelaraamat. Loomulikult on tööprotsess veel pooleli. Aga hea on dokumenteerida, enese jaoks, kuidas asjad kulgevad. Äkki harutan veel...

 

                        

 

Hoo! Siin on kõike põnevat! Eel- ja järelpiste, sämppiste, üleloomispiste, selle all põlvikpiste, tikkpiste, varesejalgpiste, jne.

 

Mulle on mingil seletamatul põhjusel hakanud kõiksugu muinasjutulised kärbseseenemajad meeldima.

Sellised põnevad ja romantilised. Haldjalikud.

 

                       

 

Kaaned on villasest kangast ja tikkimiseks kasutame imepeent akrüüli.

 

                          

 Kui enda vastu aus olla, siis ega mulle varem mingit peent tikandit teha ei meeldinud. Nüüd aga naudin seda, mida pisem ja õrnem, töömahukam töö on.

 

                        

 

Võrkpiste. See, mille järgi ma võrkpistet tegema hakkasin, ei näe asoluutselt minu töö moodi välja. Minul on akrüül jäänud kole lõtv. Muidu jäävad põnevad ringid mustrisse.

 

Nüüd aga punasepõhjalise - valgetäpilise kanga kallale. Mis te arvate, mis otstarbel?


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: