Olemise lugu

Öökulliemanda lastelaager 2009

Kes ei tahaks linnast ära! Maale! Maale! Maa - aa - le!

 

Öökulliemand tervitas lapsi aias, aitas üles panna telgid ja kutsus hoovi esimesse soppi potikaane vastu kulpi kolksutades. Ilm oli imeline, päike sillerdas ja linnud siristasid rõõmsalt pea kohal.

 

Laagripäeva alustati juttudega vanadest talumajadest ja nende elanikest. Vanadest kommetest ja söödavatest taimedest sai selle kõige kõrvale ka räägitud.

 

Linnalapsed, kel puudus igasugune maaelu kogemus olid nii sundimatult vabad ja rõõmsad, et neid oli imeline vaadata. Korrusmaja ümbrus seda vabaltolemise rõõmu ei paku.

 

 

Kõhud söödi mõnusalt tervislikust toidust punni ja joodi jogurtit peale ning asuti tegutsema.

Meisterdati rabarberilehele taimealused, mis hiljem said värvilise spreikatte.

Õpiti tundma puid ja nende energeetikat, hiljem valmistas iga laps omale ruuni.

Mis laager see möödub ilma maalimata! Maaliti kodu kaitsvat kassi, pintslid lausa laulsid puupindadel!

 

 

Menüüs pakutud umbrohusupp pani lapsed kulmu kergitama. Ega alguses supikulbi liikumine suures keedupajas suurt usaldust tekitanud, kuid kui esimene maitsemeel positiivse elamuse sai, oli viimaks supipott tühi. Pilgetum. Mis Öökulliemandale tundus täiesti uskumatuna. Nii oli.

 

Õhtu päädis lõkke tegemisega ja viktoriiniga ning kell üksteist oli kord ette näinud pea padjale asetada, millest ka kinni peeti.

 

 

Uus hommik algas ikka supikulbi kolksatuse saatel, kuid oh imet!, lapsed olid juba kenasti kell 8 ise äratuse teinud.

 

Otsiti paljajalu üles kortsleht ja ammutati tema kastepiisku oma silmadele, et näha välja igavesti noor! Oli see vast põnev!

 

 

Hommikune jogurt, värskete ise nopitud marjadega maitses lastele hea.

 

Oli aeg asuda uue päeva tegemiste juurde. Meisterdati niiti - nõela käsitsedes Hingehaldjas, kes talviseid muresid - rõõme kuulab ja lobiseti mugavasti juttu sinna kõrvale. Päike muudkui tõusis ja tõusis, kõrgemale ja kõrgemale. Soojendas sedavõrd lapsi, et vahepeal oli vaja end kaevuvee - dussi all jahutada. See tekitas kõigis suurt elevust.

 

 

Öökulliemanda laager lõppes auhinnamänguga. Iga pisike kirjake uues kohas juhatas laagrilised aina edasi ja edasi, ikka auhinna poole.

 

 

Võib öelda, et pisikeste neidude teadmiste tase loodusest oli üllatav.

Uskumatu, aga nii mõnigi hirm sai seljatatud :)

 

 

Ka jälgisid igas põnevas kohas meid pisikesed trollid ja haldjad. Andsid nõu ja julgustasid loodust vaatama hoopis avarama pilguga.

 

 

Neid oli kõikjal, puudel seismas, kiikumas, piilumas, elamas. Nende kodusid oli näha nii mõneski aiasopis. Piigadele see meeldis.

 

Laager sai lõunaks otsa ent looduse sõbratarid ei mallanud veel kohvreidki pakkida. Kuigi emad - isad tulid rõkkavatele naerusuudele järele, keeldusid lapsed linna minemast.

 

Nii jäidki särasilmad veel omapäi mõnusalt maaolemist nautima. Ikka pintsel käes ja süda avali kõike seda melu enesesse ammutamas.

 

 

Öökulliemandal oli selle kõige üle hea meel! Palju lapsi koos keset taluhoovi askeldamas - seda paari aasta pärast ehk enam ei näegi.

 

Hingehaldjas koos Öökulliemandaga pidasid mingit salanõu. Eks see ole ilmselt näha tuleva aasta kavadest, kas lastelaagreid edaspidi tuleb üks või hoopis mitu ;) 

 

 

Kohtumiseni uuel aastal uute tegemistega!